Kuuma suvega muutuvad järvedes ohtlikuks mürgised sinivetikad. Peipsit uurinud Võrtsjärve limnoloogiakeskuse teadur Reet Laugaste (pildil) selgitab, mida tasub supeldes märgata.
Õitsev vesi Peipsis hirmutab suplejaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas ja kus peaks kartma sinivetikaid?
Sinivetikaid esineb pea kõigis Eesti järvedes vähemal või rohkemal määral. Nad ei salli haput vett, seetõttu pole neid rabaveekogudes ja enamikus pruuni veega järvedes. Nad puuduvad külmaveelistes ja kiire vooluga jõgedes ning ojades, samuti järvedes külmal ajal. Suurem osa neist eelistab sooja ja vaikset vett. Meie järvedest on sinivetikatest rikkad kõik head suplusjärved, lisaks Ülemiste järv.
Kui suplema lähete, on üleliigne karta, kas äkki peaks selles järves sinivetikaid leiduma. On kindlasti, ja üsna palju. Nad on väga väikesed, raku läbimõõduga umbes sajandik millimeetrit, ega ole palja silmaga nähtavad.
Osa neist moodustab limaseid kolooniaid või niitide kobaraid ja suuremad neist paistavad vees silma sinakasroheliste kägarikkudena või niidikimpudena.
Kui ohtlikud need inimesele on?
Ohtlikuks muutuvad nad siis, kui neid on massiliselt, muutes vee püreesupi sarnaseks, siis öeldakse, et vesi õitseb. Vesi võib olla sinakasroheline, roheline või peaaegu sinine. Vetikate lagunedes muutub vesi hallikaks ja madalas valkjaks, nagu oleks sinna piima valatud.
Paljud õitsemist põhjustavad sinivetikad eritavad mürkaineid, osa lagunedes, osa ka elutegevuse jooksul. Nad on potentsiaalselt mürgised, mis tähendab, et sama liik võib olla mõnikord mürgine, teinekord mitte.
Kui selles vees supelda, võib tundliku nahaga inimene saada nõgesetõve - nahale ilmuvad kihelevad kublad. Oht on suurem väikestel lastel.
Kui suplemisel vett suhu läheb, ei tohi seda alla neelata, mis muidugi ei tähenda, et kui see juhtub, ongi kohe sussid püsti. Seega püreesupi sisse minna ei soovita.
Miks mürgised vetikad tekkivad?
Nad ei teki, vaid on suuremas osas järvedes kogu aeg olemas. Enamik neist eelistab sooja vaikset vett. Lainetus ja sellega põhjast üles kerkiv muda, mis vee häguseks muudab, takistab nende arengut, kuid ka siin on erandeid. Näiteks madalad Võrtsjärv, Harku ja Ülemiste on küll hägused, kuid sinivetikarikkad.
Vesi hakkab õitsema suvel, kui soojad ja tuulevaiksed ilmad pikemat aega püsivad. Tugeva tuulega settivad vetikad põhja või aetakse kalda äärde, kus nad lagunevad ja inimesi kõige rohkem häirivad.
Vees peab olema küllaldaselt toitesooli – lämmastikku ja eriti fosforit. Kui fosforit on vähe, on vesi selge ja õitsengut ei teki. Näiteks Porkuni ja Äntu järved on väga lämmastikurikkad, kuid suure lubjasisalduse tõttu on fosfor neis lahustumatus olekus ja nad on Eesti järvedest selgeima veega.
Kuidas kuum ja kuiv suvi on Peipsile mõjunud?
Peipsi veetase on madal, mis mõjub sealsele elustikule halvasti. Madala veetasemega tuleb põhjast toitesooli rohkem üles, see omakorda põhjustab veekihis hõljuvate vetikate vohamist.
Soojade ilmadega, nagu tänavu ja 2002. aasta augustis, on vetikaid nii palju, et tekib öine hapnikupuudus ja ammoniaagi eraldumine vette, mis võib põhjustada kalade hukkumise.
Teatavasti neelavad vetikad hingamisel hapnikku ja samal ajal eritavad seda fotosünteesil, kuid viimane toimub ainult valgel ajal. Pimedas võib nende hingamise tulemusena hapnik veest sootuks kaduda.
Suplejad näevad vetikamassi siis, kui pikemat aega ühest suunast puhuv tuul selle kaldasse ajab. Nii on tänavu vetikaid just rohkem põhjakaldal ja loodekäärus (meie seirepunktides Rannapungerjal ja Tammispääl), sest lõuna pool, mis tavaliselt on põhjapoolsest osast palju vetikarikkam, pole olukord nii hull.
Kuidas elavad Peipsi järve kalad?
Palju kalu suri Peipsi meiepoolsel kaldal 2002. aasta augustis. Tänavu oli surnud kalu juuni lõpus, juuli alguses, aga praegusel kontrollreisil me midagi sellist ei näinud.
Kõige tundlikumad hapnikupuudusele on Peipsis tint ja rääbis, siis kiisk ja koha. Viimaseid saigi 2002. aastal kõige rohkem otsa. Tinti ja rääbist on järves niigi vähe.
Kalastiku muutuse põhjusteks on eutrofeerumine (toitesoolade kasvav juurdevool Velikaja jõe kaudu lõunast), kliima soojenemine (kas ajutine või pikemaajaline) ja kalade ülepüük. Kaks esimest toovad kaasa vetikate üha tugevama vohamise, ka mõjub soojem kliima halvasti rääbise kudemistingimustele.